Igal pool ja mujal...: Põhja-Norra

2006
Kui suur osa inimestest soovib tavaliselt ikka soojale maale palmide alla või "sinna, kus õitsevad apelsinipuud", siis mina lähen hea meelega sinna, kus on veidi jahedam. 2006. aastal õnnestus käis Põhja-Norras. Järgmisel suvel saab sellest reisist 10 aastat ning kindel plaan on minna uuesti neid radu avastama. Seega on just sobiv aeg esimest reisi meenutada.
2016. aasta reisist saab lugeda siit: Põhja-Norra.

1. päev
Reis algas laevasõiduga Tallinnast Helsingisse, millele järgnes pikk retk läbi Soome, kuni jõudsime Oulusse.

2. päev
Rovaniemis ületasime põhjapolaarjoone, loomulikult on seal mõeldud ka turistidele: suveniiripood, jõuluvanaga seotud asutused jne. Tundub, et tegevust oleks seal küllaga, meil aga oli ainult napp peatus, seega ei oska täpsemat ülevaadet anda.

Järgmine peatus oli Inaris ja kandis nime Karhunpesäkivi. Põhimõtteliselt peaks see olema seest õõnes rändrahn. Rahn olevat nime saanud sellest, et keegi saam oli läinud sinna lumetormi eest peitu ja veetis seal öö. Kui ärkas, märkas, et seal magab ka karu. Õnneks torm vaibus ja saam sai kenasti minema, ilma et karu oleks ärganud. Midagi väga erilist seal pole, lihtsalt sobiv peatus, et veidi sõitmisest väsinud konte liigutada ja loodust nautida.

Teise reisipäeva lõpuks jõudsimegi juba Põhja-Norrasse. Soome-Norra piiri lähedal on Karasjok, kus asub ka saamide muuseumi üks osa.

3. päev
Päeva esimene peatus oli Karasjokis saamide parlamendihoone juures, aga sellest mul kahjuks pilte ei ole.

Järgmine peatus oli Trollholmsund, kus sai taas lihtsalt jalutada ja loodust nautida.

Magerøyale jõudes võttis meid vastu paks udu. Kui Nordkappi jõudes bussist välja tulime, oli tegu, et üldse midagi näha.

Nordkappi reklaamitakse kui Euroopa mandriosa põhjapoolseimat kohta, kuid nii see muidugi ei ole. Küll aga on see lihtsalt üks põnev turistimagnet. Paksu udu tõttu me väljas suurt midagi ei näinud, aga ka sees oli uudistamist. Kõige suurema elamuse jättis võimas panoraamfilm. Pilet on üsna kallis, 2015. aastal on see 255 Norra krooni (peaaegu 28 eurot), aga ma arvan, et kui sinnakanti minna, võiks sealt ikka läbi käia.

Sealkandis on huvitav see, et kui ühes kohas on paks udu, siis kilomeeter eemal võib nähtavus üsna selge olla. Käisime meiegi "suurt vett" vaatamas veidi eemal.

4. päev
Päeva esimene pool möödus Altas, kus asub põnev muuseum, mille suurimaks vaatamisväärsuseks on kaljujoonised. Pilethind on 95 Norra krooni (veidi üle 10 euro).

Edasi sõitsime väiksemaid peatusi tehes Tromsø poole.

5. päev
Päev Tromsøs. Kõigepealt jalutasime maailma põhjapoolseimas botaanikaaias.

Tromsøs olles tuleks kindlasti ära käia Polarias, mis on interaktiivne külastuskeskus. Kõige muu hulgas on seal ka akvaariumid ning võimalik jälgida hüljeste toitmist. Pilet maksab 120 Norra krooni (umbes 13 eurot).

Polaria lähedal on ankrus Polstjerna (Põhjatäht) ehk 1949. aastast pärit laev, millega käidi hülgeid küttimas. Külastajad saavad pardale 40 Norra krooni eest (veidi vähem kui 5 eurot). Kui osta Polaria ja Polstjerna ühine pilet, saab selle veidi soodsamalt ehk 160 Norra krooni asemel tuleb maksta 115 (peaaegu 13 eurot).

Tromsøs on ka Arktika katedraal, mida saab imetleda 40 Norra krooni eest (peaaegu 5 eurot).

6. päev
Jõudsime Vesteråleni saarestikku. Päev algas Sortlandis, mis on sõna otseses mõttes sinine linn Langøya saarel. See on ka ainus kord, mil Norra mundrikandjad meie vastu huvi tundsid. Mõned inimesed meie suurest seltskonnast pidid seal oma kohvrite sisu ette näitama. Õnneks ei tekkinud probleeme ja saime üsna kiiresti edasi liikuda.

Päeva teises pooles olime juba Lofootidel. Külastasime Henningsværi kaluriküla.

Vihm ja Lofoodid kuuluvad kokku.

7. päev
Endiselt Lofootidel. Kõigepealt külastasime viikingimuuseumi. Sisse pääseb 160 Norra krooni eest (veidi rohkem kui 17 eurot).

Seejärel oli väike peatus Nusfjordis, mis on Norra üks vanemaid ja paremini säilinud kalurikülasid.

Seejärel siirdusime Å külla, mis on Lofootide lõunapoolseim küla.

8. päev
Elasime üle üsna marulise reisi Lofootidelt mandrile. Päris mitu inimest meie seltskonnast kannatas tugeva merehaiguse käes. Tormi tõttu pidime ka pikka aega praami ootama, seega sel päeval eriti kuskile ei jõudnudki.

Väike vahepeatus oli hiiukirnudega tutvumiseks.

9. päev
Reis hakkas lõppema, sõitsime kodu poole. Kõigepealt ületasime taas polaarjoone, seekord siis Norras. Loomulikult on ka seal turistidele mõeldud keskus (Polarsirkelsenteret) olemas, aga tagasihoidlikum.

Päeva suurim ettevõtmine oli rännak Svartiseni liustikule, mis on Norra suuruselt teine liustik. Kõigepealt oli väike praamisõit, seejärel jalgsimatk. Nagu piltideltki näha, oli retk väga vesine. Häbiga pean tunnistama, et liustikuni ma ei jõudnudki, sest enne sai jaks otsa ja jalad olid läbimärjad.